Enno uus kodu
MTÜ Hea Isa suppikööki tuli aastal 2018 üks mees nimega Enno Sinijärv, kes on elanud 20 aastat tänaval. Ta on elanud Valgas, Tartus ja nüüd juba palju aastaid Viljandis. Kuna tal ei olnud sissekirjutust Viljandis, siis ta ei ole ka Viljandi sotsiaaltöötajatelt ei toidu – ega elamise abi saanud. Enno elas prügimäe ääres ühes pisikeses putkas, millel polnud põrandat. Mees magas tekkide otsas põranda peal, katus lasi läbi ja ust ega akent ei olnud ees.
Tihti ärkas mees hommikul üles, lumehunnik tekkide peal talvel. Ta on vasakust jalast invaliid ja ei saa hästi kõndida. Kargu asemel on tal jalgratas, mille peale ta toetub ja liigub. (vajame pidvalt täiskasvanute jalgrattaid ) Rääkisime talle Jeesusest, andsime süüa, riideid, voodi, madratsi, uue jalgratta. Hakkasin palvetama ja otsima Ennole elamist.
Ta ei taha sotsiaalmajas teiste joodikute keskel elada. Oli vaja omaette elamist. Oleks võimalik osta ehitussoojak ja maksta selle eest 1500 eurot, aga sellist raha mul ei olnud. Ehitussoojakut oleks vaja nagunii ümber ehitada Enno jaoks, (taas lisaraha) et seal sees võiks olla ka küttekeha ehk ahi. Mul ei olnud ka ahju. Sõitsin mööda Viljandit ja palvetasin. Vaatasin, et ühe firma territooriumil oli analoogne putka. Sõitsin sellele territooriumile ja küsisin, et mis firma oma see on ja kes on omanik? Mulle anti telefoninumber. See territoorium kuulus kahele ettevõttele, kus on omanikeks Valdur ja Uno. Uno tegeleb metsaga ja tal on saekaater ja Valdur tegeleb kaevetöödega.
Nad ei ole kristlased, uskmatud, edukad ettevõtjad, kuid süda on väga suur ja hooliv! Olen üle 20 aasta aidanud suuri peresid ja üksikemasid ja kodutuid, kuid see on esimene kord, kus ma näen, et siiralt aidatakse joodiku taustaga meest ja ta saab täiesti uue elu!
Tutvustasin ennast, ütlesin millega tegelen ja mis mul vaja ja küsisin putkat, mille mõõdud on kolm korda kolm meetrit kodutu Enno jaoks. Mehed ütlesid, et ma võtku see omale. Päev hiljem ütlesid nad et see putka võib sinna nende territooriumile jääda ja ma lõhkugu põrand, lagi ja seinad ära ja nemad toovad kõik materjalid , et ma ehitaks selle uuesti üles ja soojustaks ära. Nemad toovad kõik uued materjalid. Nii läkski. Mina lõhkusin kodutute abiga kõik ära ja ettevõtja Valduri abiga ehitasime kuu ajaga selle uuesti üles. Uno tõi uued prussid ja soojustusmaterjali põranda ja lae jaoks ja osb plaadid siseseinte ehituseks ja küttekehaks ahju. Valdur tõi soojustuse seinte ja lae jaoks. Vedas juhtme putka juurde ja pani elektri ja valgusti. Uno ja Valdur hankisid ka pleki katuse tarbeks ja välisseinte katmiseks.
Ma ei osanud loota, et Enno saab oma väikesesse kodusse ka elektri! Mina ostsin kõik kruvid, niiskuskindla vineeri millest ehitati Ennole voodi ja kapid. Maja ümbrus tasandati, ehitati WC ja ka lisavarjualune jalgrattale ja küttepuudele.
Kodutu Enno sai omale uue, päris oma kodu, kus sees ka voodi, klaasiga kapp, laud, toolid, ahi millega talvel maja soojaks saada ja ka pisike elektripliit, kus toitu teha. Ta ostis omale käsisae, et küttepuid lõigata. Avastasin, et Piiblis on ka kirjakoht Enno jaoks. Laul 68:7 ütleb: Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib vangid jõukale elujärjele.
Ennol oli unistus, et ta saaks omaette kodu, kus saaks vanaduspõlve pidada ja kus tal jalad ei külmetaks. Kahel korral olevat tal käed ja jalad ära külmunud magamise ajal. Enno vanemad olid joodikud. Kui Enno oli 16 – aastane, siis ta ema suri ja isa andis poisile 5 rubla ja ütles, et mingu minema ja katsugu nüüd ise eluga hakkama saada! Nii sattus Enno tänavale ja hiljem halba seltskonda ja halvas seltskonnas sai ka noarünnaku ohvriks ja korra on ta ka vanglas olnud, aga seda vana elu ta enam ei taha. Jumal viis mind Ennoga kokku supiköögis ja seal sai ta päästetud ja uue elu ja ka päris uue kodu. Enno viisin Viljandi nelipühi kogudusse alfale ja ta on siiani nelipühi koguduse liige.
Au Jumalale!